Puunõude kasutamine igapäevases majapidamises on viimastel sajanditel olnud väga laialdane.
Talumajapidamistes kasutati suurt hulka erineva otstarbega nõusid. Nõude üldnimetusi on kasutusel kolm: 1) lääne ja saarte murdes, harvemini ka Ida- ja Lõuna- Eestis nõu, puunõu; 2) põhja-eesti kesk- ja idamurdes ning kirde eesti rannikumures , aga ka saartel ja läänerannikul riist, puuriist 3) lõuna-eesti murdes anum, annom. Varem näib põhja-eesti murdealal olnud üldiseks laudnõude nimetuseks astja, mis taolises tähenduses on tavaline enamikus läänemeresoome keeltes.
Laudnõud jagunevad ühe- ja kahe põhjaga nõudeks. Ühepõhjalistest nõudest on tuntumad kapp, kibu, kann, piipkann, pang, toober, kolmjalg, lüpsik, piimapütt, kirn, lännik, liha- ja kalaastja, tõrs, kahepõhjalistest nõudest aga lähker ja tünn.

Kibu ja kapp on sõõriku põhjaga pealt laienev väike nõu, mille üks küljelaud pikendatud käepidemeks.
Neid kasutatakse sageli ka tänapäeval saunas leiliviskamise vee anumana.Varem kasutati neid vee- ja silmapesunõu ning lüpsikuna.
Lännik, võikirn, kibu.

 

 Lähker.

 
Kann (õllekann) on pealt kitsenev, ühe külglauaga ühest tükist nikerdatud kõrvaga ja sagaral käänduva kaanega kuni pooletoobine jooginõu.
Kui tavalised puidust tarbeesemed olid tagasihoidlikud, siis õllekannud olid rikkalikult kaunistatud. Eesti õllekannude meeldiv välimus äratas juba kauges minevikus ajalookroonikute ja hiljem ka vanakraamikogujate tähelepanu.


Õllekann, Kullamaa khk, Kalju v, Maidla k. (ERM A566:744)

Pang on olnud pealt kitseneva kujuga ning väikeste kõrvadega puunõu, millest käib läbi metallist või väänatud vitsast sang. Pang on üks vanemaid laudnõusid kõikjal Euroopas. Eestist on leitud 12. - 13. saj pärinevad rauast ämbrisangad.

Kasutatud kirjandus:

Viires, A. 1960. Eesti rahvapärane puutööndus: ajalooline ülevaade. ENSV TA AI, Tallinn: Eesti Riiklik Kirjastus.
Võti, T. 1986. Õllekannud. Tallinn. Kirjastus Kunst